TENERIFE.EE - sinu uks Hispaaniasse

Kinnisvara Tenerifel ja kodulaen Hispaania pangast

17+ aastat kogemust

Puhkusemajutuse korter Playa de Las Americas

Tenerife ajaloost

Enne eurooplaste vallutust asustasid Kanaari saari pärismaalased, keda kutsuti guantšideks (guanch). Nimetus on omane just Tenerife aborigeenidele, kuigi selle all peeti silmas kogu arhipelaagi rahvaid, kes sarnanesid etniliselt ja kultuurilt Põhja-Aafrika berberitele.

Enne Kastiilia krooni alla anastamist ei eksisteerinud Kanaaridel poliitilist ühtsust, vaid kõigil saartel elasid erinevad hõimud, keda valitsesid kuningad. Saarte vahel puudus igasugune kontakt, kuna pärismaalased ei tundnud meresõidukunsti.

Tänaseni pole täpselt teada, kuidas sai alguse saarte asustamine, kuid ollakse arvamusel, et tõenäoliselt toodi rahvad siia Põhja-Aafrikast foiniiklaste või roomlaste poolt. Varaseimad märgid annavad põhjuse arvata, et see leidis aset III-I sajandil eKr, kuid on ka oletusi, et see võis ulatuda V sajandisse eKr.

Kõige varasemad leiud osutavad, et Kanaaride arhipelaag oli asustatud kahes faasis – kõigepealt berberite kultuuri jõudmine saartele, mis toimus V-I sajandil eKr ja seejärel romaniseerunud berberite jõudmine Lanzarotele, Fuerteventurale, Gran Ganariale, El Hierrole ja Tenerifele I sajandil pärast Kristust.

Saare elanikel oli Aafrika mandrilt kaasatoodud oskus kasvatada kitsi, lambaid ja sigu, keda saatsid suured koerad (ladina k canis lupus), millest pärineb saarte üldnimetus Canarias. Kuigi koerte peamine funktsioon oli loomade valvamine, kasutasid pärismaalased nende liha ka söögiks.

Põllumajandus seisnes peamiselt nisu ja odra kasvatamises, mis on veel tänapäeval Kanaari saarte traditsioonilise gofio (eestlasele kamajahu meenutava toidu) põhikomponentideks. Toidulauda täiendasid puuviljad ja rannavetest püütud mereannid ning vähesel määral peeti ka jahti. Guantšid elasid koobastes ja kasutasid lihtsaid kivist tööriistu, neil oli oma religioon, kunst, keel ning nende riigid koosnesid alamast ja valitsevast klassist.

Kanaaride esimesed teadaolevad asukad olid guantšid, kes olid pikka kasvu, heledate juuste ja siniste silmadega rahvas, meenutades välimuselt põhjamaalasi. Kuna niisugusena kirjeldas Platon atlante, peavad mõned Kanaari saari kunagiseks Atlantiseks.

On palju kirjutanud kuulsast n-ö “tuhande muumia koopast”, mis asub Herquesi lõhestikus ja koopa taasleidmist peetakse Kanaaride arheoloogia Pühaks Graaliks. Hispaania maadeuurija Viera y Clavijo kirjutas pärast koopa külastamist aastal 1776: “Sissepääs asub väga kõrgel ning selleni jõudmine on täis ohte. Koopas on muumiaid nii palju, et neid kokku lugeda oli võimatu. Need on laotud üksteise otsa viie-kuue kaupa riita. Meeste käed olid sirgelt keha kõrval, naistel aga kõhule asetatud.”

Üks esimesi eurooplasi, kellel õnnestus 1652. aastal näha Güímaris guantšide nekropoli, oli inglise arst Thomas Nichols. Koopast leidis ta 300-400 muumiat ja guantšid, kes teda sellel retkel saatsid, väitsid, et saarel on vähemalt 20 sellist nekropoli. Osad neist muumiatest olid pandud laudadest asemetele, teised seisid aga seinte ääres. Nicholsi kirjelduse järgi olid kõik nad keeratud kitsenahkadesse ning kinni seotud nahast vöödega. Õmblused olid tehtud väga peenelt ning arsti hämmastas, kui hästi muumiad säilinud olid. Kuna guantšid uskusid hauatagusesse ellu, siis pandi neile kaasa ka hauapanuseid, milleks olid tavaliselt savinõud, teokarpidest valmistatud ehted ning kivist tööriistad.

Suurte nekropolide asukohad on tänaseni jäänud suuremale avalikkusele saladuseks, mida teavad ilmselt vaid vähesed asjassepühendatud.

Guantšide koopasaladused

Paljud kohanimed saarel on säilunud guantšide ajast. Neist on maha jäänud kaljujooniseid ja muumiaid, mis sarnanevad Egiptuse muumiatele ning Mehhiko astmikpüramiide meenutavaid Güímari püramiidid.  Guantšidel oli kasutusel ka vilekeel, mille abil suheldi vabalt isegi kuni 14 km kauguselt. Suhteliselt hästi on säilinud üks suuremaid guantšide asustusi Las Galletase ja Palm Mari vahelisel Rasca kaitsealal, kus on raske jalutada, ilma et guantšide aegsele potikillule peale ei astuks. Õnneks otsustas Kanaaride valitsus nimetatud piirkonna sellisena säilitada, vastupidiselt  kinnisvaraarendaja soovile rajada sinna golfiväljakud ning luksushotellid.

Põnevust tekitav on fakt, et guantšid valdasid balsameerimiskunsti sama hästi kui egiptlased ning Lõuna-Ameerika indiaanlased. Mumifitseeriti ainult valitsevasse klassi kuuluvaid inimesi. Kõik see kinnitab veelgi kuulsa Norra maadeuurija Thor Heyerdahli teooriat, et need kultuurid olid omavahel seotud. Oma ülikute balsameerimise protsess nägi teadaolevalt välja järgmiselt: surnukeha pesti, eelmaldati siseorganid ning asendati need vulkaanilise liiva, sambla või puukoorega.  Seejärel määriti keha kokku loomse rasva ja taimede seguga ning kuivatati mõned nädalad päikese käes. Lõpuks mässiti surnukeha loomanahkadesse ning asetati koopasse kas kivist või puidust alusele, et vältida kokkupuudet maapinnaga. Koopa ehk nö nekropoli sissepääs suleti kivimüüriga. Selliselt töödeldud surnukehi nimetasid guantšid xaxodeks.

Kongistatsioon

IV sajandil leidis aset Kanaari saarte taasavastamine, kuid seekord eurooplaste poolt. Esimestena jõudsid saartele mallorkalased, portugallased ja genovalased. Sellega algas eurooplaste ekspansioon Atlandi ookeanil, millele pani punkti Christoph Kolumbuse Ameerika avastamine. Peamiseks motivatsiooniks Kanaaridele reisi ettevõtmisel oli Kesk-Aafrikast leitud kuld.

Teadaolevatel ülestähendustel jõudis Lanzarotele esimesena genovalane Lancelloto Malocello aastal 1312. Seejärel saabusid saartele Kastiilia krooni alla kuuluvad mallorkalased, kes pidasid end uuteks saarte isandateks aastatel 1350-1400.

Saarte kongistatsioon sai uue tempo 15. sajandil, mil Lanzarotele jõudsid normandlastest meresõitjad Jean De Bethencourt ja Gadifer De La Salle. Kuigi Bethencourt oli Kastiilia kuninga vasall, toimus nende reis saarele isiklikul initsiatiivil.

Kõigepealt alistati vähem asustatud saared – Lanzarote, Fuerteventura, La Gomera ja El Hierro ning 1477. aastal kindlustasid Katolikud Kuningad* oma ülemvõimu kõigil saartel, kaasaarvatud Gran Canarial, La Palmal ja kõige lõpuks ka Tenerifel, mis vastupidi oodatule ei läinudki kuigi lihtsalt. Mitmest lahingust kuningavägedega väljusid guantšid võitjatena. Alles aastal 1495 vallutasid Hispaania väed guantšide viimase tugipunkti, Taoro kuningriigi, mida valitses Mencey Bencomo ja 25. juulil 1496 sõlmiti Tenerifel pärismaalastega vaherahu (Pas de Los Realejos).

*Katolikud Kuningad  tiitli andis Kastiilia kuningale Fernando II-le ja tema naisele Isabel I-le 1496. aastal paavst Alejandro VI Ibeeria poolsaarel katoliikluse kindlustamise ning Ameerika avastamise eest.

Samal ajal vallandus ka kanaarlaste emigreerumine Ameerikasse, kuna saared olid sageli Ameerika mandrile suundunud laevade peatuspaigaks. Ka olid Kanaari saared Atlandi ookeanil seilavatele piraatidele varjupaigaks.

XX sajandil konkureerisid Gran Canaria ja Tenerife pealinnad kogu saarestiku pealinna tiitlile. Kujunes ida- ja lääneprovints. Nagu kogu Hispaanias, valitses ka Kanaaridel aastatel 1936–1975 kindral Franco diktatuur ning pärast diktaatori surma algas riigis kiire majanduslik tõus ning demokraatia areng.

Nüüdseks on Hispaania jaotatud 17 autonoomseks piirkonnaks, Kanaari saared said autonoomia 1982. aastal.

Jaga seda lehte teistega:

Reset password

Enter your email address and we will send you a link to change your password.

Powered by Estatik